Maarjä - Keelät maa

(Maarja - Keelatud maa)

Millõ õnnõ peidät hinnäst eilsen
ku sinnäq kaot, sis kaonus jäät
sinnu joba tsaas kõrd leüden
sa mõraden prao, miq vahjõl ma näe
kuid ku ma loobu, sis hukkut sootus

Sjool keelät maal, ma tunnõ hinnäst tann
sinnu otsiq ja jälleq miq vahjõl om piir
sjool keelät maal, sinnu uduna varjas mu iist
ta hajus kõrd siski miq tiilt

Ku sinnu eiq õnnõstu löüdäq
ja otsiden päivigi vähetses jääs
võit küll mu kõrvalõ hiitä
eiq tunnõ minnu sa, eiq kuulõ, eiq näeq
sinnu mõista siski, taas eilsen viibid

Sjool keelät maal, ma tunnõ hinnäst tann
sinnu otsiq ja jälleq miq vahjõl om piir
sjool keelät maal, sinnu uduna varjas mu iist
ta hajus kõrd siski mi tiilt

Sinnu är tuu keelät maalt
ma sullõ lupa, tuu är su ma

Sjool keelät maal, ma tunne hinnäst sis
sinnu otsiq ja jälleki miq vahjel on piir
sjoo keelät maa, miid lõputult hoita eiq saaq
miq vahjelt kaos keelätü maa.